Kadja
By Juhan
Tags: Harjumaa, Juuru kihelkond, Kadja, Kadja küla, Kõue vald, külaraamat, Kose kihelkond, Kuimetsa
Category: Uncategorized
Kadja külaraamat. Kadja küla kujunemine, talud ja eluolu.
Külas elanud tuntumad tegelased:
Jaagup Loosalu (1.01.1898-5.05.1996)
Rein Kull (8.10.1925-12.08.2001)
Virutsilla talust ja inimestest
Rootsiaegsest kaardist ja Varbse talust
Külapäeva protokollid, Vonka koolist, Kuimetsa teest. Mitmeid uusi ja vanu autoreid. Kolm erinevat kaanekujundust Pajamäe-Iljasi loodusfotodega.Esitletud Kadja külapäeval, 21. augustil 2010. Kirjastus JS 2010, 68 lk + kaaned.
21 Responses to “Kadja”
Lisa kommentaar
Blog at WordPress.com.
Theme: Monotone by Automattic.
seda asja nimetatakse raamatuks, õudne soperdis, appi
see ju nagu külamoori märkmiku moodi, ülestähendused, mõttekäigud
tehke ikka teinekord asi arusaadavaks, et oleks võimalik lugeda ka
ise veel nutate, et kirjaoskajaid inimesi pole, oleks siis otsinud mõne
kui Aela raamatut tegema hakkate, mõelge rohkem läbi, kellele ja milleks
eestis ei ela ainult kolmeklassi haridusega inimesed
Raamat on võibolla tõesti 68 lk. kolmandat aastat ilmuva külaväljaande kohta palju öelda. Võibolla on vihik parem, esimene 16 lk. kodulooväljaanne kandiski nime Vihik.
Muude lugude hulgas on ka külamoori lood sees – lood elust enesest, Kadja küla mooridelt, kohati märkmiku, päeviku vormis.
Millised mõttekäigud ei meeldinud?
Mis asi on vaja arusaadavaks teha, et oleks võimalik lugeda?
Ma ei nuta, et kirjaoskajaid pole, niikaua, kui siia kommentaariumisse sisukaid sissekandeid tuleb, nagu eelmine.
Aela raamatuga on hetkel keerulisemad lood, kui vaid kellele ja milleks, ehk Tõnu soovib mind selle toimetamises aidata?
Mismõttes see raamat oli kolme klassi haridusega inimestele? Mis siis puudu oli, et põhikooli haridusega lugeda ei sobinud?
Aitäh, Tõnu, mul on äraütlemata hea meel, et sa oled võtnud vaevaks seda meie väikest õudset soperdist lugeda ja tagasisidet anda!
Muidugi me teeme teinekord asja arusaadavaks. Ja mõtleme läbi ka selle, kellele ja miks teeme. Sest näib, et on lugejaid, keda vist segab enam kui kolmeklassiline haridus, mis takistab mõistmast esmapilgul nii lihtsana näivat külamoori juttu. Järgmise raamatu teeme juba kõrgesti haritud intellektuaalidele, millest iga algharidusega mats enam aru ei saa.
Aga kirjaoskajaid me küll taga ei nuta. Neid meil õnneks jagub.
Uskumatu, et Juhan isegi vastab siin. Kui kevadepoole sai päritud Vabadussõjas langenud Triigi valla poiste päritolu kohta, siis jäigi vastumail tulemata.
Kuna ma ei saanud õigel päeval Kadjas kohal olla, külastasin kokkutulekuplatsi eile, lisaks sugulasi Vanatoal ja Västral. Juhanit nägin kaugelt kahel korral ent polnud siis veel jõudnud vihikut lugeda, et diskussiooni laskuda.
Mind üllatas vihiku lohakas toimetamine. Teiseks häiris tugevalt Tonka tehtud osa, millest normaalne inimene kuidagi aru ei saa, seal pole ei sisu ega tegu. Taludest saab normaalsed jutud teha kui viitsimist on, mitte seosetuid märksõnu ritta laduda, mis on jäänudki nii nagu esimese kondikava ülesehitusel kuhugi paberilehele kirja pandud. Kui raamatus on märgitud keeleline toimetaja, siis see toimetamine ka tehakse reaalselt.
Lõpuks jäi kummitama Västra peremehe Vahuri ütlus, et temaga pole keegi rääkinudki. Kui külaraamatut kirjutada, siis kohtutakse ikka algallikatega mitmeid kordi, häbi-häbi
Millal täpsemalt kevadel ja mis kanalit pidi minult vabadussõjas langenud Triigi valla poiste poiste päritolu kohta küsisid? Pole nagu sellist maili saanud.
Päris julge väide on, et raamatust saavad aru vaid ebanormaalsed inimesed.
Sisulise toimetamise puudujäägid võib kõik minu kaela veeretada, keeleliselt peaks asi enam-vähem olema – kui on vigu, siis palun anna teada.
Västra peremehe Vahuri lood on mitmes kohas laiali – tema enda räägitud, talvisel külapäeval, eesotsas Västra talu kirjelduses asuva üle sajaaastase mesilaspidamislooga, nii et jutt, et tema käest pole keegi küsinud, on tõest vaid kummitusjutt.
Nii et häbi-häbi, Tõnu, lahmiva kriitika eest.
Huvitav, mida Tõnu ütleks Pala küla raamatu või ütleme siis vihiku kohta, milles ei ole ühegi algallikga vesteldud vaid mis on ühe mehe nägemus ja mälestus külast. Selle mõistmiseks on vist kolm klassigi liiast.
Aga Tõnu – käi siis välja midagi, mida ise loonud ja koostanud oled, kõiki häid külaraamatu tavasid arvesse võttes, muidu jätad mulje, kui niisama tige mees ja tühjajutupuhuja.
Ahjaa, siiski olen saanud aasta alguses läbi kolmanda isiku järelepärimise vabadussõjas langenute kohta. Muidugi on päris naiivne loota, et keegi hakkab põgusa kirja järgi järgi uurima kolme valla 90 aastat tagasi langenuid, aga aitäh sellegipoolest, ja vabandust, et jätsin kirja kahe silma vahele, avaldasin selle siin: http://soomets.blogspot.com/2010/08/triigi-ravila-ja-koue-valla.html
Antud nimede kohta on elavad entsüklopeediad Kose koduloouurijad, kui neid ei tunne, siis polegi nagu midagi edasi rääkida. Niirmannide sugulased olid 21. augustil Kadjal kohal, oleks ka üht-teist teada saanud. Samuti on 2009/2010 hooajal Kõue Rahva Majas toimunud eraldi küla ajaloopäevad Rava, Kõue, Triigi, Pala-Kukepala, Paunaste, Kadja kohta, kus on teadjainimesed kohal olnud.
Nii et silmaringi avardamiseks tuleks ka ise osaleda ja otsida kohti, kus midagi toimub, takkajärgi must mahategemine ja kolmanda isiku kaudu kirjade saatmine ning pärast süüdistamine, et on vastamata, ei ole nagu väga tasemel tegevus, ka rohkem, kui kolm klassi lõpetanule.
Tüüpiline olukord vaesel eestimaal.
Kui otsida inimesi kes teeks midagi kogukonna heaks, näiteks pärimuse kogumine, siis ei leia enamasti kedagi. Enamusel on vaja “lehm lüpsta ja kurk kasta”.
Kui julged ja hakkajad midagi valmis teevad siis leidub ikka mõni “mees” kes arvab, et tema käest ei ole ju küsitud ja teda ei ole kaasatud.
Tõnule – sul on küll kõrgharidus aga kuhu jääb haritus ??
ok kõrgharidus ei tekita automaatselt haritust ent 300 aastat ja vanemate külade puhul peaks püüdma anda parimat. sinu vastuseid lugedes jõudsin arusaamale, et selline peabki ühe küla raamat olema, o.k, vähemalt aus ülestunnistus
ennast isiklikult ei seo teie kandiga ent kuna kaks aastat tagasi sai abikaasa juured Aelast ja Kadjalt üles leitud, olin teie raamatu sisuga kursis juba ennem. köitsime toona sugupuust üle 120 lk kokku ja kui tõesti Västrale ja Vanatoale oleksite sisse astunud, saanuks sealt tublisti lisamaterjali. lisaks kõigele elavad seal fantastilised inimesed
ei hakka momendil enda nina upitama, aga õige pea on Kose poolt selgus tulemas kui raamat tulema hakkab
soovikski siinkohal innustust, ikka innustust ja pikka meelt, talvel aega küll
p.s. hoian vabadussõja meeste infol silma peal, äkki tuleb midagi uut
Milline peab küla raamat olema? Täpselt selline nagu iga raamat on, käesolev Kadja raamat on välja antud võimalikult palju kohalikke autoreid kaasates ning ilma igasuguse toetuseta – kolmandat aastat järjest võib rääkida tekkinud traditsioonist, et kuuldavaks saab see, kes oma lood lagedale toob ja seda on erinevad autorid kasutanud, mainid ju isegi, et leidsid netist üleskutse aga ei vastanud. Mahukad sugupuuuurimislood on toredad aga kellelgi oleks olnud vaja neid lühendada, toimetada – Västralt oli trükise mahtu silmas pidades juba üle lehekülje juttu, ehk palju, ka oli ja jätkub koostöö Triigi kooli mälestuse asjus Vahuriga. Vanatoalt astusin suve algul spets läbi ja küsisin Ülolt maaparandustoimikuid, fotosid, ükskõik mida, mida tal pidi olema. Siin kehtis ARTi vaese eestimaa tüüpilise inimese lugu – pika usutlemise peale ei leidnud ta midagi, mida minuga jagada. Küll on aga tema lood tuuliku allatõmbamisest pullide karjamaa kasuks ja ka muud antud trükises sees, protokollituna talviselt külapäevalt.
nüüd jõudsimegi teemani, mulle hakkaski vastu see protokollitud märkmete avaldamine töötlemata kujul, mina seda õigeks ei pea ja siit tuligi teema kolmeklassi haridusest, et pole viitsitud eesti keelde ümber panna, kasutades alust, öeldist ja tegusõnu, siit edasi tekkis mul küsimus, kuidas on julgetud ära märkida kelleline toimetamine, no ei ole ju nii. juba põhikoolis õpitakse ju kirjandit kirjutama ning need märkmed siin ei ole seda kindlasti.
edasi viisid mõtted tänapäeva moodsamale kirjandusele ent ajalooraamatus, ei see pole võimalik. järgmine mulje jäi, et on taotluslikult nii tehtud, et nagu mingi saksa päritolu autori teos a’la maarahva lugemise raamat.
mul on tõesti kahju kui kriitika valedele lainepikkustele läks. tegelik ootus oli saada raamatust uut ja huvitavat infot, igast talust mingi leheküljekese, sättisin end mugavalt lugema, et veedan tunnikese, aga võta näpust
edasi on kõik juba varem öeldud
ahjaa, Ülo muide ei avane nii kiiresti, temaga peab mitu kohtumist tegema, siis hakkab tulema, Vahuriga on lihtsam, aga tema peab jälle ära tundma, et oled meeldiv ja soe inimene, siis ta räägib. Mina ei vastanud üleskutsele just põhjusel, et pidasin end mittesobivaks kuna pole nimetatud piirkonnaga seotud vaid hoopis Valtu inimene, seega võõras.
Keeleline toimetaja parandas ära 5-20 viga lehekülje kohta – isegi hea, et toorest kõnepruuki niigi palju sisse jäi. Jõudsin juba õiendada saada mujalt, et ehedat protokolli nii palju nüsitud. Toores tekst on minumeelest hea – annab pildi selle päeva ja aja külainimestest. Üks sellel nädalal ilmuv trükis on 100% protokolli, nii et oleviku-tuleviku stiil.
Mis puutub inimeste seebitamisse info saamiseks siis see on niivõrd tuttav tunne, et midagi ei taheta välja käia ja Sind peetakse kelmiks, kes üritab vanuritelt nende viimase – mälestuse arvel feimida ehk täbaramini on mul läinud Soontaganas ja Ravila vallas, kus olen lisaks õiendada saanud, et mingi info kogumisel nimel idüllilist kodurahu rikkunud.
Lugesin värskelt ostetud Kadja küla raamatut. Sisukord on segane selgub, et lk 75 algab teine osa, kuid raamatus on ainult 68 lk!!?? Talude juures oleks nagu põnev lugu, aga aru ei saa, kuidas Allika talus metsavennad toimetasid lk 23. Autor on märksõnade taha peitnud Jaani väga põneva jutustuse. Kuidas ikkagi see puutünn ära ei põlenud? ja kes magas ja kes seebikivi jõi? Kas selle põneva loo saaks emakeeles kirjutada, et lugeja Jaani loost paremini aru saaks?
Tõesti, viga sisukorras. 75 asemel peab olema 45. Tuleviku versioonides parandatud.
Eks see puutünn oli minu arusaamist mööda kuidagi pliidi peale aretatud kavalalt, ohtlik värk igal juhul. Ja seebikivi jõi jah keegi, võin Jaani käest laupäeval küsida täpsemalt, kes see tüüp oli.
no vot, ma ju rääkisin et seosetutest märksõnadest ei kooru lugude mõttelend välja, moodne kirjandus sakib
Loe piiblit, kui moodne kirjandus ei meeldi.
85. aastasele meeldib antud moodne külaraamat küll, nagu selgub:
Kes tahab järgnevat, telefoni teel kirja pandud kommentaari, selgemas või arusaadavamas keeles lugeda, minge Johannes Olmi tütre (85 a) juurde Uuemõisas ja saate kõike muud põnevat ka teada:
Olm Johannes ostis veski Virla külast Oh? Eduardi käest.
Ta vedas selle ära koos külarahvaga, tänu Jaagup Uustalule, kes oli eesrindrlik taluperemees.
Kadjas Uustalu jaagup tuletõrjeühenduse esimees. Wrangleri tõugu uhked punased lehmad. Kraav sai valmis Kuimetsa poole, rajas uudismaa lapi, kasvatas kaeraheina loomadele söödaks. Olm Kustas tegi seda ka.
Terve küla mehed aitasid Virla veski lahti võtta, hiljem kokku panna.
Olm Johannes ehitas 2 aastaga rehepeksumasina, enne laastumasina. Kõige kaugem koht, kus ta käis laastu lõikmas oli Maidla mõis, mis kuulus Siltrile, kas välis- või majandusminister. Nädalatöö tasu oli EW aja suurim raha, vist 100 krooni. Muidu elasime vaeselt, ehk tagasihoidlikult, parkis nahka, tegi sepatööd, praegu sepapaja asemel ilus lilleklump.
Tunnen Teie raamatu üle heameelt.
Kõrtsu talus oli 3 tütart: Miina abiellus Raplasse, Maria abiellus Rahula Ruudolfiga, töötas mingil põllumajandusalal. 3. tütar ka.
Vene sõdurid 44. a sügisel tulid läbi, sakslased mehhaniseeritud. Taludest võeti hobuseid. Nimesid ei nimeta vbl. 25. a sündinud. 17-18 aastased õed, teine õde vanem, nende taludest võeti hobused, nemad läksid ka hobuseid ära tooma. Taheti noorem õde ära vägistada, vanem õde ütles et võtke mind. Hiljem ütles, et viletsad mehed, ei juhtunud midagi.
Loosalu Jaagup kirjutab sõdade üleminekut õieti aga ma ei saa seda raamatut kusagilt. Las ta jääb.
Uustalu Jaagup oli haruldane mees – meie küla oli ühtne, ei olnud riidusid, kompaktne küla.
Rahvamaja ehk püüne ehitamine ja Pardimäe karjamaa spordiväljak, kus maha võeti võsa, kõik oli ühtne. Selts majandas ennast ise.
Post ja telefon oli mu isakodus, küla keskne koht, isal oli pookimise raam, kuhu lisalehed pandi, köideti, saadi raamatuid. Kui pidudest raha üle jäi, osteti raamatuid veel juurde. Pardimäe Uugu oli näiteringi juhataja. Selts korraldas tantsukursusi, 37 või 38. Küla hoidis väga kokku ja oli kultuurilembeline. Tuletõrjepeod olid. Kõuelt või Koselt käis Pardimäe mäe peal orkester mängimas. Lapsi ei võetud, oli õlut müügil. Veidrusi ikka oli.
Sõjaajal ei põletatud ühtki maja maha. Ardu põles maha, selge ilm oli, suitsud augusti alguses hakkasid järjest tõusma. Sakslased tulid, Västra Julius oli juura lõpetanud, tuli tõlgiks. Sakslased ostsid noori kukki, soovisid, ei saanud keelduda, püüdsid ise kinni, maksid idarinde raha. Väga hästi suhtusid külarahvasse. Väga head mälestused on mul oma külast. Ema istus saksa valitsuse ajal kinni, teate ju, mis nõuded olid nende noortele, pidi komsomoli astuma.
Kärt Marie mälestused 1896. sündinud on olemas. esimene õpilane, kes Triigi-Kõue koolis käis, killukesi radadelt on pilt sees, kus ta lõpetas. Mina olin viimane Olmidest, kes lõpetas.
Kuigi Kõue vald on metsaküla vald, on andnud palju teadlasi ja kirjamehi, alates tsaariajast. Soovin Teile Jõudu edaspidiseks!
no mis sa ütled, lõpuks tuleb äkki uus Kadja raamat lausa kui tagant torkida, väega hea
Loosalu Jaagup ootab otsimist Mahtra muuseumist, seal mitu pinutäit
Jah, Kadja Addendum vihik ilmub 2011 augustis. Praegu on minu poole teel 2 käsikirjalist kriitilist artiklit, üht-teist tuleb veel juurde, lisaks väljajäänud reisilood, külapäeva kajastus (kes netist pole saanud) jne.
Põhjalik talude kujunemislugu ja Loosalu pinu jääb kellelegi teisele.
Ilmavalgust näinud külaraamatud on praktiliselt ühe-mehe-raamatud, kes on suutnud koondada huviliste meenutused või uurimused, teinud need trükikõlvuliseks ja suutnud neid ka rahva sekka viia.
Lahmiv kriitika ei vii kuhugi, sest teab ju kriitik ka,et mida tugevam käsikiri, seda loetavam kirjatükk raamatus.
Olemasolevad külaraamatud on alus kust edasi minna, on veel olemasolevate meenutuste jäädvustamise koht , mida saab kasutada edasistes uurimustes.
Jõudu ja visadust Juhanile.
Rein Aksel 05.märts 2011
Ma teinekord ei luba midagi inimeste telefonivestluste põhjal. Need mahukad kaastööd, mida mulle lubati, ei ole veel saabunud ja ma ei tea, kas kunagi tulevadki. Sellest hoolimata olen saanud tagasisidet ja parandusi uutelt kontakdidelt. Et olemasoleva põhjal midagi välja anda, tuleks lisaks välitöödel käia Kaius, Juurus, Türil, Kose-Uuemõisas. Paraku on olnud Rava ja Aela trükisega nii palju tegemist, et kolmas mahukas asi see suvi ilmavalgust ei näe, jääks liiga niruks. Kadja addendum ilmub 2011-2015.